Teise maailmasõja üks kardetumaid jalaväevastaseid lennukipomme kandis nimetusi “liblikas” ja “saatana muna” (SD 2). Just selliseid kujult kauneid ja pisikesi, kuid jalaväe poolt kardetud saatanlikke “liblikaid” leiad meie püsiekspositsioonist.
Sprengbombe Dickwandig 2 kg ehk SD2, inglaste ja ameeriklaste kõnepruugis Butterfly, oli jalaväevastane kahekilogrammine kobarmoonana kasutatav lennukipomm. Esmakordselt kasutati SD2 kobarmoona 1940. aastal Inglismaa pommitamisel. Idarindel kasutati seda esimest korda operatsioonil Barbarossa – 1941. aasta 22. juunil alanud sakslaste sissetungil Nõukogude Liitu. Mitmeosaline SD2 meenutab – oma pöörlevate labade ja nende all trossi otsas rippuva lõhkelaenguga täidetud silindrilise malmkorpusega – suurt liblikat, millest tuleb ka seda iseloomustav hüüdnimi. Kasutati neid konteinerpommides AB 23 ja AB 250. Pakendatult olid kumerad liblika tiibu meenutavad labad ümber pommi korpuse, langemisel nn tiivad avanesid vedrude toimel ja aktiveerisid spindli otsas pööreldes pommi sütiku. Kasutati erinevat tüüpi sütikuid – kontaktsütikut Z (41), õhus lõhkevat või kontaktsütikut Z (41) A, mehaanilise kellavärgiga seadistatavat pika viitega (5–30 minutit) sütikut L.ZtZ (67), kombineeritud keemilist ja mehaanilise kellavärgiga seadistatavat pika (30 minutist kuni 20 tunnini) viite ja kahjutustamisvastase seadeldisega sütikut L.ZtZ (70) A ning mehaanilise kellavärgiga seadistatavat kahjutustamisvastase seadeldisega sütikut Z (70) B. Ühe SD2 surmav raadius oli umbes 10 meetrit ja raskeid vigastusi tekitas see kuni 100 meetri ulatuses. USA arendas SD2 baasil koopiad M-83, mida kasutati veel 50. aastatel ja hiljemgi (inert-ord, 2004/World War Two Inert Air Dropped Ordnance).
“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” Juhan Liiv