Teise maailmasõja ajal kasutasid sakslased reaktiivmürske, mille hüüdnimi oli “huilgav lehm” (Heulende Kuh). Nimetuse said need reaktiivmootori iseloomuliku hääle järgi. Nõukogude Liit seevastu kasutas analooge “Katjušha” ja “Andrjuša”. Just sellise rikkaliku valiku mõlema poole reaktiivmürske leiad meie püsiekspositsioonist.
Saksamaal võeti reaktiivlaskeseadeldised kasutusele 1941. aastal pärast mitmeaastasi edukaid katsetusi. Reaktiivsüsteeme hakati rakendama tiheda suitsu tekitamiseks ja masstuleks. Tegemist oli väga mobiilsete süsteemidega, mis küll ei olnud sama täpsed kui suurtükivägi, aga siiski äärmiselt võimsa tulejõuga.
Sakslaste reaktiivlaskesüsteemide levinumad tüübid on 150 mm kuuelasulised (15 cm Nebelwerfer 41), 210 mm viielasulised (21 cm Nebelwerfer 42) ning 280 mm WK Spreng ja 320 mm WK Flam reaktiivmürsud (28/32 cm Nebelwerfer 41). 28 cm WK Spreng sisaldas umbes 50 kg trinitrotoluooli ehk trotüüli (TNT) ja lendas ligikaudu 2000 meetri kaugusele ning 32 cm WK Flam oli täidetud 40 liitri süütevedelikuga, mis kattis põlevainega ümmarguselt 200-ruutmeetrise maa-ala. Seega olid suurte maa-alade mõjutamiseks kasutusel nii suitsu-, lõhke- kui ka süütemürsud. Kõik need tekitasid reaktiivmootori töötamisel iseloomulikku huilgavat heli ja said lahinguväljal sellele vastavalt ka oma hüüdnimed. Muu hulgas tehti laskeseadeldiste paigaldamise katsetusi ka Saksa allveelaevadelt laskmiseks, kuid ebastabiilse aluse tõttu ei olnud testid tulemuslikud (erenow.org, 2025).
Nõukogude Liidu raketiheitjate BM-13, hüüdnimega Katjuša, suur lahinguvõime ilmnes juba Teise maailmasõja esimestel kuudel. Iga raketiheitja kandis kuutteist 4,9 kilogrammise lõhkepeaga 130 mm raketti M-13. 1942. aastal hakati välja töötama suurema tulejõuga ülekaliibrilist 300 mm reaktiivmürsku M-30, hüüdnimega Andrjuša, mis kaalus 72 kg ja sisaldas 28,9 kg lõhkeainet. Lisaks sellele oli M-30 raketipea iseloomuliku kuju tõttu kasutusel hüüdnimi Luka, seda 19. sajandi luuletaja Ivan Barkovi pornograafilise luuletuse peategelase Luka Mudištševi auks. M-30 lennukiirus oli umbes 195 km/h ja lennukaugus 2800 meetrit. Moskva tehases Kompressor konstrueeriti sakslaste eeskujul M-30 puidust laskeraamid ja laskeseade. Suure hajuvuse kompenseerimiseks kasutati suurt tulejõudu, mis tähendas, et kilomeetri pikkuse rindelõigu kohta lasti välja 576 mürsku 144 patareist. M-30 reaktiivmürsk võib läbistada kuni 75 cm paksuse tellisseina või tekitada kaheksameetrise läbimõõduga ning kahe ja poole meetri sügavuse kraatri. Lisaks kopeeriti sakslaste 28 cm reaktiivmürske ning ka laskeseadeldiste põhimõte oli sarnane (TopWar, 2015).
“Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta” Juhan Liiv